Mulle on alati meeldinud vaadelda, kogeda ja kirjeldada seda mida ma kogen. Ma kirjutasin sellest kogu oma südamest. Siis tuli mu elus fookusesse ettevõtlus ja müük ehk raha loomise eesmärk ja ma unustasin, mida ma teha armastan ja ei kirjutanud enam nii nagu varem ja mida ma kogesin vaid püüdsin teha nagu teised.
Püüdsin teha müüki ja testisin läbi enamus müügistrateegiaid ja viise, kuid see muutis mind kellekski teiseks ja käivitas minus varju- hea tüdruku varju,kes kohandub ja pehmendab ja teeb “õigesti” kuid see pole enam mina. Ükskõik kui palju ma ka ei proovinud, tulemuseks tuli see, et minu postitused ei levinud, minu enesetunne ja enesekindlus kadus ning ma hakkasin ennast maha tegema, sisemiselt karistama ja ütlema rohkem halbu sõnu kui häid sõnu. Ja raha oli see mis hakkas mind juhtima. Õigemini raha puudus viis mind sellele varjude raputuste teele, et mind üles äratada.
Siis ma hakkasin välja mõtlema sageli strateegiaid ja tegevusi, et luua raha, sest raha jäi aina vähemaks. Ma müüsin ühel hetkel maha osa oma metsast, sest ma tahtsin lastele pakkuda seda, mida nad väärivad ja mida kodus oli vaja.
Milleks ma kasutasin seda raha enamast? Oma nägemuste elluviimiseks ehk arvete maksmiseks, et anda oma vähestele klientidele maksimaalne kogemus, kes mind usaldasid. Kuni ühel hetkel ei suutnud enam luua, sest mul polnud raha enam enda taskust maksta. Ja siis ma enam ei loonud. Ka neid visioone sündmustest, mida naistele soovisin luua jäi vähemaks, sest ma sain väga haiget sellega, et ma loobusin millestki mis oli mulle usaldatud ja enda jaoks ma ebaõnnestusin. Hakkasin mõtlema, et neid sündmuseid pole kellelegi vaja.
Teine kuhu ma oma olemasoleva raha suunasin oli uute stateegiate õppimine. See on täna mind viinud suurte teadmiste ja oskusteni müügis ja turunduses, kuid kuna ma selleks hetkeks kui neid rakendama hakkasin olin ära kaotanud kogu eneseusu, inspiratsiooni ning hakkasin endas kahtlema. See oli tegelik põhjus miks stateegiad ei toiminud.
Kolmas kuhu suunasin oma raha, oli eneseareng. See on küll miski, millesse raha suunamist ma mitte kunagi ei ole kahetsenud, sest see on toonud mind praegusesse hetke, kus ma saan aru, et mul tuleb lihtsalt teha seda mida ma oskan ja mida ma nii väga armastan – jagada seda tarkust mis sünnib siis kui ma kirjutan või räägin inimestele oma sõnadega lugusid ja taipamisi. Olla lihtsalt mina.
Täna hommikul kuulsin seda häält jälle, mida ma polnud nii ammu kuulnud. Seda minu vaatleja häält, kes oli tagasi ja ütles ette sõnu läbi une. “Vahest on vaja neid varju raputusi ja teha valesti, et me ärkaksime üles sellest, kes me ei ole ja mäletaksime seda kes me oleme.” Ma kargasin voodist üles ja hakkasin kirjutama üles neid sõnu mis mulle justkui ette öeldi, kuni mu kaaslane ja laps hakkasid nalja tegema, sest nad ei saanud aru, miks ma voodist üles kargan, haaran oma arvuti ja hakkan kirjutama. Ma sain pahaseks, sest nad ei austanud minu ruumi. Aga nad ei teadnud ja polnud (ammu) näinud, et ma olen tegelikult selline kui sõnad tulevad mu pähe, mis tuleb kirja panna. Tahtsin selle arvuti nurka visata. Kuid sain aru, et see on see ära valimise koht, kas ma ühendun uuesti endaga või lihtalt jätan kirjutamata, oma emotsioonide tõttu.
Lisa kommentaar