Kas oled mõelnud, mis hetkest saab alguse tõeline ehedus? Kas see on hetk, mil suudad täielikult aktsepteerida nii oma hirme kui haavatavust? Täna soovin sinuga jagada oma mõtteid sellest, kuidas mina olen seda teekonda kogenud ja millised avastused on mind aidanud olla nähtav – just sellena, kes ma olen.
Täna hommikul, istudes oma kodukontoris, küsisin endalt, mida ma praegu kõige rohkem teha tahan. “Ma soovin kirjutada,” tuli vastuseks. Ma soovin kirjutada nähtavaks olemisest, ehedusest ja sellest, kuidas mina seda maailma näen ja kogen. Kutsun sind kaasa mõtisklema.
Viimasel ajal olen märganud, kuidas mu hommikud on muutunud – ma ei ole enam hommikuinimene, kuigi kunagi olin. Nüüd vajan aega, et ärgata, mõtiskleda ja märgata. Olen aastaid süvenenud mõttesse, kuidas ehedus inimese elus avaldub. Millal tekib see hetk, mil inimene saab kontakti iseendaga ja tõuseb tuhast justkui fööniks?
Sageli viib see teekond meid esmalt kohtuma oma kõige suuremate hirmude, häbi ja süüga. Kui see kõik omaks võetakse ja endale siiralt tuge pakutakse, leitakse oma haavatavusest üles jõud ja julgus olla tõeliselt nähtav. See ei sõltu enam sellest, kas keegi sind märkab või mitte – midagi sügavat loksub paika.
Minu jaoks on viimasel ajal olulise tähenduse saanud Human Design ja Lilithi uurimine. Lilithi asend sünnikaardis räägib meie haavadest ja teemadest, mis toovad kaasa häbi ja süü. Samas peituvad nendes lugudes ka kingitused – sügav jõud ja julgus, mis avalduvad, kui haavad saavad nähtavaks ja tervenevad. See on hetk, mil leiad oma tõe ja hakkad elama nii, nagu oled alati soovinud.
Kui süüvime nähtavuse ja eheda olemise teemadesse, on selge, et see käivitab inimeses alateadlikke mehhanisme. Esialgu on kõik uus ja põnev – täis entusiasmi ja naeratust. Aga siis, kui on aeg astuda järgmine samm, aktiveeruvad valukohad. Sel hetkel sõltub kõik inimese teadlikkusest ja kogemusest: kas suudetakse hirmud läbi tunda ja edasi liikuda või jäädakse toppama.
Peale otsuse tegemist käivitub alateadlikus maailmas hoopis teistsugune protsess – aktiveeruvad valukohad ning hirm eesoleva ees käivitub. Edasine stsenaarium on vastav siis sellele, mida inimene on varasemas elus/lapsepõlves kogenud ja kui palju ta on juba sellega tegelenud. Mida teadlikum on, seda kavalam on ego, aga ka võib olla väga teadliku otsusega juhitud protsess sõltumata hirmust edasi liikuda. Viimasel juhul ei anta mittemingisugust tähendust ja tähelepanu oma hirmule ja sellele mis füüsilises reaalsuses toimub – lapsed jäävad haigeks, auto ei kävitu, hääl läheb ära, järsud muutused finantsides või draama partneriga. Mõlemal juhul üldjuhul juhtub miskit – kuid osad jäävad toppama ja teised liiguvad edasi ja leiavad lahendused, sest teavad, et see on kõigest “proovikivi” küsimusega, et kas sa päriselt tahad seda või valid vana.
Ühes Ehedusest podcasti episoodis ütles saatekülaline Signe Kollom: “Mu süda on avatud ka siis, kui ma arvan, et ta on kinni.” Ehk meie ise paneme justkui iseenda südame kinni iseendale ja võimalustele. Meie käes on igas hetkes võimalus oma süda maailmale ja elule lahti hoida, kuid oma tähendustega ning valuga kipume ennast sulgema. On selleks põhjuseks siis hirm, süü, valu, ärevus. Soov ennast kaitsta selle valu ja kogemuse eest, paneb teinekord vägagi automaatselt ennast kogu maailmale sulgema. Ja see on väga otseses seoses turundusega, nähtavusega ja ehedusega. Kui me räägime ja suhtleme maailmaga hirmu koha pealt – siis meie postitused on ettevaatlikud, lihvitud, ülemõeldud. Ja tõmbame ligi just seda, mida me kardame: keegi ei märka, keegi ei tunnusta, keegi ütleb midagi halvasti, keegi vastandub jne. Me loome ise endale kinnituse selle kohta, mida me kardame sisimas, et juhtub.
Mida siis teha?
Esiteks, tunne ära, mis toimub sinu keha tasandil – kas oled avatud ja avali või kaitses ja pinges. Kui märkad hirmu, siis luba sellel olla. Küsi endalt, mis on kõige hullem, mis võiks juhtuda? Seejärel lase hirmul kehas lõpuni mängida ja jälgi, kuidas tunne muutub, kuni jõuad neutraalsuseni.
Seejärel tee samm, mida plaanisid, pühendudes täielikult. Mis edasi juhtub – kas keegi märkab või reageerib – ei ole enam sinu kontrolli all. See polegi tegelikult oluline. Oluline on hoiduda võrdlemast end teistega, sest sageli kipume end mõõtma nende järgi, kes on oma teekonnal juba palju kaugemale jõudnud.
Kui ma toon siia näiteid enda isiklikust kogemusest: minu kõige suurem väljakutse seoses turunduse ja müügiga on olnud üsna frustreeriv. Ja sellest juurteemast sain ma aru alles hiljuti, kuigi trendi nägin juba varem. Minul oli komme alati minna tõendama klientidele oma oskuseid ja teadmisi.
Aastaid töötasin ma enesearengu valdkonnas. Ma proovisin erinevaid variante oma elus – erinevaid müügistrateegiaid, turundusstrateegiaid. Katsetasin, õppisin, võtsin mentoreid ja õpetajaid. Õppisin juurde oskuseid, kuid ei saanud paika kuidagi seda energeetikat enda sees. Ma lihtsalt ei uskunud enam endasse. Enesekindlus aina kadus: muster oli midagi sellist, et sisemise motiveeriva kõnega boostisin ennast üles ja siis tegin pühendumusega tööd ning kui ei saanud enda peas oodatud tulemust, siis minu sisekõne tegi mind pihuks ja põrmuks. Ja niimoodi aastaid.
Üks juurpõhjus peitus lapsepõlves kujunenud mustrites – harjumuses varjata muret ja näidata alati tubli ja rõõmsat kuvandit. See tuli sügavast soovist kaitsta end ja teisi valu eest, kuid see mask kulutas tohutult energiat. Aja jooksul mõistsin, et selline “tõendamise energia” on nii väsitav kui ka ebasiiras. Alles siis, kui julgesin oma haavatavust tunnistada, hakkasid asjad muutuma – leidsin enesekindluse ja rahu olla mina ise ning jagada seda, mis minu sees tõeliselt kõlab.
Haavatavus ei pea alati olema nähtav teistele – see võib olla ka midagi, mida kogeme vaid iseenda jaoks. Just sellest sisemisest haavatavusest sünnib tarkus, mida teised soovivad kuulda või läbi meie loomingu kogeda. Inimesed ei osta ainult asju või teenuseid; nad ostavad energeetilist ruumi – seda, mis meie olemusest kiirgab. Mida puhtamana hoiame oma energia, lubades vanadel emotsioonidel ja lugudel minna, seda kergemini suudavad inimesed meid ära tunda ja valida.
Oleme iga päev muutumises – nii meie ise kui ka meie looming. Sageli arvame, et meie jälgijatele pole oluline, mida me oleme läbi teinud, kuid just need elu pöördelised hetked kujundavad meie energeetika. See energia loob väärtust ja muutub kingituseks, mille teised ära tunnevad.
Ehedus ja haavatavus algavad sellest, et oleme valmis endale otsa vaatama. Kui suudame vabaneda oma hirmudest ja vanadest lugudest, saavad inimesed meid tõeliselt ära tunda. Nad ei osta mitte ainult meie tooteid või teenuseid, vaid ennekõike energiat ja ruumi, mida me oma loomingu kaudu pakume.
Einike
💛
Lisa kommentaar