Mis juhtub siis, kui sa teed iseendaga tööd sisemiselt ja ühel hetkel saad iseenda sees kätte selle, et mida sa päriselt soovid partnerlussuhtes kogeda?
On kaks võimalust. Üks võimalus on elu eest suruda läbi seda viisi kuidas sina tahad ja enda peas oled ette kujutanud ning teine viis on lubada lasta tulla oma ellu sellel, mis loomulikult tahab tulla.
Minu jaoks on olnud viimased aastad väga palju muutunud suhete valdkonnas. Küsimus ei ole niiväga selles, et ma oleksin väga tahtnud, et üks perekond puruneks vaid pigem vastupidi jõuga püüdsin hoida aastaid kinni sellest illusioonist, et mina suudan olla 100% õnnelik selles suhtes, kuhu olid sündinud lapsed. Kuid see polnud see, mida ma sisemiselt tundsin. Sisemiselt ma igatsesin oma ehk minule mõeldud meest. Ma lihtsalt teadsin, et ta on kusagil.
Peamine teema minus oli see, et kuidas mitte teha häbi oma päritolu perekonnale läbi selle, et mida hakatakse minu perest mõtlema, kui mina vahetan taaskord meest. Minu peamine sisemine võitlus on olnud juhitud läbi elu läbi sisemise häbispektri – ma ei soovi oma perele häbi teha. Küsimus pole olnud kunagi selles, et nad oleksid mulle kuidagi seda kunagi ette heitnud, vaid selles minu sisemises hirmus, mille olin võtnud kaasa lapsepõlvest, kus ma soovisin päriselt olla hea laps oma vanematele.
Ja kui 2023. aasta kevadel juhuse ehk jumala tahtel kohtusin oma praeguse abikaasaga, siis ma sisuliselt aasta ei julgenud rõõmustada, et see päriselt juhtus. Kuid südamed rääkisid pidevalt iseenda eest ja see sõna, mis pidevalt saatis oli kannatlikkus ja alandlikkus.
Ja seni kuni toimus minu sees asjade selginemine, vanast lahti laskmine, uue elu loomine ja asjadel olla lubamine, seni ma ka ei julgenud ei rääkida ega ka 100% armuda ja julgeda.
Minu fookus oli lihtsalt minu enda emotsioonide ära tundmisel, endale turvatunde pakkumisel ja hoidmisel, närvisüsteemi rahustamisel ning fookuse hoidmisel sellel, kuidas mina kogeda soovin. Ma teadsin, et elu toimub ja lahti rullub see tee mis on minu tee.
Ma olen ääretult tänulik, et ma selle tee ette võtsin. Mitte sellepärast, et nüüd olen uuesti abielus, vaid seetõttu, et ma sain kasvada, õppida ennast tundma ja aina rohkem olema mina ise. See on toonud nähtavale minu enda jaoks ääretult palju erinevaid valehäbisid, hirme, süütunnet jne, mis olid varem varjus minu enda eest ja mida püüdsin naeratava näo taha varjata.
Loomulikult olen ma megalt rahul sellega ka, et ma tunnen praegu seda, et ma olen maandunud enda partneri kõrvale. Kogen seda võrdsena ning tunnen täpselt seda, mida soovisin tunda 2022.aasta sügisel, kui olin endaga 100% aus selles osas, mida mina tegelikult intiimses suhtes kogeda soovin. Mitte keegi teine minu elu ei loo – ainult mina ise. Ja surmahetkel on oluline see, kui palju me oleme seda enda teed käinud, mitte see kui palju me oleme tegemata jätnud.
Septembri lõpus võtsin oma südame rindu ja tulin niiöelda kapist välja, lubades endal teiste naiste ees jagada oma mõtteid, kogemusi ja vaatenurka seoses suhetega Ehedusest podcastis, mis on samamoodi sellisel kujul minu ellu tulnud, et ühel hetkel ma lihtsalt teadsin, et sellises formaadis podcasti tuleb mul luua.
Erisaadet suhetest ehk minu taipamisi, kogemuslugu ja arusaama saab kuulata:
Ka Spotifys on saade kuulamiseks üleval.
Meeldivat kuulamist!
Lisa kommentaar