Ma käin hommikuti jalutamas ja see on minu rutiin, mis aitab sättida päeva ning vajadusel ka sisemist tööd teha. Emotsioone läbi töötada. See on justkui minu turvaline ruum selleks. Minu jaoks keha liikumine – kõndimine ja tants, aitab kehast laengutel välja liikuda ehk ära tunda.
Tavaliselt asun lihtsalt teele, lülitan end vaatleja vaatesse sisse ning teadvustan ümbritsevat, mõtteid, mis pähe tulevad või kuulan mõnda kursust-podcasti. Kuna tean, et elu rullub lahti minu jaoks, siis see mis iganes tahab mu kuulamisse või mittekuulamisse tulla, on õige.
Reede hommikul vaatasin ühte enda teemat sisemisel konstellatsiooniväljal – armastus ja elu (isa) ning raha, autentsus ja surm (ristiisa) olid kui kogumid mis moodustavad justkui perfektse terviku elust ja isast. Kui pea 30 aastat tagasi minu ristiisa valis surma, siis pisikese Einikese jaoks lahkus koos temaga ka osa minu isast. Nemad olid parimad sõbrad, aga minu jaoks oli ristiisa näol tegemist inimesega, kes täiendas minu isa ning oli mulle ehedust ja rõõmu aktiveerivate kvaliteetide võimendajaks. Kui ta suri, siis suri midagi minu isas ja mina andsin oma südamest ja armastusest kaasa temale. Lapsena ma teadsin, et asjasse oli segatud raha ning sõprade poolne reetmine – tüdrukuna ma tegin järelduse: raha toob kaasa surma ja sõprade poolse reetmise ning ellu jääb armastus.
Kuid mina soovin suuri summasid luua. Ma soovin koostööd teha. Ma soovin kogeda armastust. Elada enda suurepärast elu.
Aktsepteerimine. Ütlesin välja seal tühjal väljal kõva häälega: “Ma olen omavahel sassi ajanud elu, armastuse, raha ja surma. Olen pannud need kõik ühte patta ja olen segaduses.”
Emotsioon. Peale seda kui ma olin välja öelnud selle, mis on hetke tõde, vallandus minus emotsioon. Lein. Kõndisin aeglaselt, pisarad palgel voolamas, nähes vaid enda astutavaid samme, hetkelist valu ja kurbust – kogesin kõike mis järjest tuli. Kuni tekkis loomulik rahunemine.
Alistumine. Taipamised, selgus, sisemised otsused. Uus saab tulla. Armastus on. Raha on. Elu ja ka surm on. Nad kõik eksisteerivad kuid pole üksteisega kaasuvad.
Need viimased 3 punkti ja struktuur on väga palju mind toetanud viimastel kuudel. Uus saab tulla sinna, kuhu on loodud ruumi. Vanad emotsionaalsed laengud kehas kannavad vanasid lugusid ja järeldusi, millega luuakse oleviku reaalsus teadlikult või ebateadlikult.
Vanade lugude üles kaevamine pole vajalik – oluline on hetke emotsioon, mis tuleb üles, kuid mina toimin sellisel viisil, et elementide/mustrite nägemisega koos meenub ka lugu. Hetkeemotsioon pole seotud selle looga, kuid toob vahel nähtavale loo. Tavaliselt koos emotsiooniga lahkub ka lugu, kui mitte – pole veel emotsioon lõpuni tuntud või asi lahenenud. See aga ei tühista tehtud tööd, vaid lihtsalt viib sellele lähemale, et asi laheneks, sest meie teadvus teab mida teha – luua järgmine olukord, mis lubab uuesti tunda.
Sul on võimalus liituda minu 10-päevase meilirännakuga, kus jagan nii tööriistu kui oma mõtteid elu ja protsessi usaldamisest. Liitu listiga siin.
Lisa kommentaar